August Gailiti „Nipernaadi”
Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “naistega vabalt ümber käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga loomulikult – läbikukkumise korral…: “Aga kus siis meie kallis sugulane on?” Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende järgi. Ta seletas: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos. Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees, selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina. /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!” Teos “Nipernaadi” tervikuna ei ole kindlasti realistlik teos. Igale juturaamatule omaselt esinesid siin väga kontrastsed tegelased. Enamus neist oli Nipernaadi kui mõtleva ja arutleva inimese kõrval muidugi täielikud puupead, kes ei osanud arvatagi, et too madrus-rätsep-muinasteadlane tegelikult mõnda järjekordset väljamõeldist esitab. Kuid tihti sattusid Nipernaadi teele ka veidi intelligentsemad persoonid, kes juba jutustajale silma vaadates aru said, et tegemist on kõige muu kui sellega, millest jutt käib. “Sina? Aga sa pole ju kalamees ning merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.” “Head ööd!” ütles Nipernaadi seepeale ning tõmbas ukse enese taga kinni. Toomas Nipernaadi oli töömees. Kindlasti raske töö mees. Ta tegi oma tööd kindlasti sama osavalt ja kiirest kui ta mõtles välja oma väga reaalsena tunduvaid luiskeid. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Kuid oma naise vastu ta ei saanud, tema vastu oli ta kindlasti aus. Kuid seega ei saanud Nipernaadi oma naist ka nii hästi kohelda, kui ta kohtles oma nö ohvreid. Neile võis ta ju valetada. “Kuid nüüd oled sa näinud minu Katarina Jeed, eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ja ta paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat vedama.” Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut kuni selle ajani, mil ta jälle tõisma hakkas. Või siis jälle seisis ta mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat, tundmata mingit ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus.
ÜKS KATSE SELETADA TEED
Therress
Teid on palju. Neil kõigil on oma iseloom. Nad algavad ja nad lõpevad. Kuid kus on ne algus ja lõpp, sellele küsimusele ei oska me alati vastata. Nagu ka küsimustele, millal valmis esimene tee ning kelle jalg seda teed esimesena puutus?
Teed looklevad, ronivad mäkke, laskuvad alla orgu, kannavad endal. Teed on kui mõtted. Teed kannavad endas valikuid.
Tee on kui raamat, mida mööda käies me seda loeme, seda tundma õpime. Tee on kui laul, kui luuletus, mis juhatab meid me teel.
Filmis "Nipernaadi" täidab üht peaosa tee. See rändaja eluhoone, nagu Ernst Enno oma "Rändaja õhtulaulus" kirjutab. Peaosalisi on teisigi - Eesti, unistus vabadusest, nimetu tegelikkus. Tee on nende ühendaja. Heidame pilgu ülal mainit laulu ja püüame kõndida läbi ühte teed Nipernaadi kõrval, erinevates aegades, erinevates kultuuritüüpides:
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -
Kui tõsta need luuleread nõukogude aega, mil valmis film, siis omandavad need sõnad, tundub, veel suurema rõhutuse. Eriti: ma kõnnin hallil lõpmata teel. Eks olnud ju nõukogude aeg hall kesk nurmi täis valmivat vilja (ehk: samal ajal, kui leidus väljaspool me aheldet kodumaa piire ka vabadust, kus vaba vaimu nii jõhkral moel alla ei surutud). Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel (ehk: ma ei tea, millal see kõik kord lõpeb, kas üldse lõpeb). Ju lapsena teesid armastas meel siin on tee mitmuses, ja laseb aimata, et tee ainsuses on surutis, tee mitmuses vabadus, võimalus (vabadus) valida mitme tee vahel.
Minu meelest oligi filmis "Nipernaadi" tegu looga, kus räägiti vabadusest. Seda läbi erinevate tegelaskujude, nii aimatavate kui ka selgelt välja joonistet ja piiritlet kaudu. Vabadus jaguneb teatavasti välimiseks ja sisemiseks. Väliselt ei ole me kunagi päris vabad. Kuid kui tahame, siis suudame seda olla sisemiselt, ka kõige suuremas vaimses surutises. Nipernaadi kõneles mõlemast vabadusest. Oma teel kohtus ta paljude inimestega ning jutustas neile muinasjutulisi lugusid. Ta kõneles müütide keeles, unistuste keeles ja sulatas need argimaailma, argimõisteisse. Ta kõneles teistsugusest tegelikkusest. Näe, siin sa oled ja selline on su maailm, kuid näe, seal on maailm hoopis teistsugune, siinsega sarnane! Kas sina ei soovigi sinna? Sinna, teistsugusesse, palju värvilisemasse ja ilusamasse maailma? Nipernaadi käis ja äratas inimestes unistusi, ne kujutlusi paremast maailmast. Rääkis sellest, et kunagi ei tasu maha matta oma unistusi, lootusi. Ära seda unusta. Ela hästi! Kuid mis on see hästi, sellele jättis ta vastamata. Sellele peab igaüks ise vastuse leidma.
Kui heita pilk tänapäeva ühiskonda, siis tundub, et elame samasuguste küsimuste keskel. Peame oma igapäevast võitlust sisemise ja välimise vabaduse pärast. Mõni on meist uinunud ega teadvusta endale, et iga päev peame andma oma panuse sellesse, et maailmast ei kaoks vabadus. Sest neid inimesi on palju, kes meelsasti meie eest otsuseid teeks, ütleks meile, mis on hea. Mõelgem siinkohal kasvõi riigiaparaadi, süsteemi peale tervikuna. Püha Ambrosius on öelnud: "Tark inimene on ka orjana vaba, sellest järeldub, et narr on isegi valitsejana ori". See lause võiks samahästi kuuluda ka Epiktetosele või Kantile. Epiktetos ütles ka: "Teadmine vabastab, sest kõrvaldab mõistusvastased hirmud ja ihad iseenesest". Kant sõnas süsteemi kohta, et see peaks ikka teenima inimesi, mitte, et inimesed oleks olemas lihtsalt süsteemi heaks ja pärast.
Tee taas jalge all. Lõpmata hallid. Nipernaadi. Ja taas leiab ta eest oma rütmis elavad inimesed. Ja taas valab ta neisse oma mõtteid, raputab neid oma argipäeva hallusest üles, kus talle tundub puuduvat päikesekiir ja vabadus. Kas siis sina ei unistagi sellisest elust, nagu... tundub ta neile ütlevat. Ei, paljud ei unista. Nad elavad oma elu. Nipernaadi veab nad oma jutuga kaasa ja nii mõnegi elu muutub. Nii mõnigi õpib unistama ja vabadust tundma. Nii mõnigi astub nipernaadi teele. Kasvõi ainuüksi uudishimust, et saada teada, mis on see "teistsugune", millest ta kõneleb.
Mis on see, mis meid rändama kutsub? Teistsugusus. Selle kogeda tahtmine. Teistsugune õhk, olustik, maastik, inimene, keel, igatsus, hommik, loojang, väsimus... See nimetu teistsugusus! See nimetu igatsus...
Kuid nii nagu Nipernaadigi, nii leiame meiegi enese seest oma rännakuil äratundmise, et miski on siiski veel tähtsam. Kodu. Ja tee, mis sinna viib. Kus iganes see siis ka ei asuks.
Toomas Nipernaadi
Romaani keskseks teemaks on Nipernaadi olemus ning tema rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste paikade. Filmi vaadates tundus mulle aga, et peamine tähelepanu ei ole suunatud mitte niivõrd Nipernaadi isiksusele, kuivõrd tema vabaduse otsinguile. Minu arvates oli filmis kasutatud rohkem sümboleid. Samuti leidub mõningaid erinevusi ka Nipernaadi tegelaskujus – Tõnu Kark ei vasta raamatus kirjeldatud tegelasele, kuigi mängib oma osa päris hästi.
Raamatut lugedes kujutasin ma Toomast ette kui omapärast inimest, kes täienes ja selgines järk-järgult. Alustas ta ju parvepoisina ning lõpetas intelligentse kirjanikuna. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Nipernaadis oleks nagu kaks poolt – romantik ja tõsine inimene. Tema lahutamatu kaaslane oli kannel, mida ta tihti mängis ja igal pool endaga kaasas kandis.
Igas novellis leidus tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks teadis ta kauneid sõnu, lõi muinasjutte ja rääkis rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Kuna ta oskas äratada igatsust millegi kauni järele, armusid tütarlapsed temasse üsna kiiresti ja lihtsalt. Ta oli võtnud endale ülesandeks inimeste “unest äratamise” ning nende elude huvitavaks muutmise. Nipernaadi tõi inimesed välja hallist argipäevast, pani nad unistama, igatsema, armastama, andis neile jõudu ja lootust.
Filmi vaadates aga kadus mul selline ettekujutus. Seal nägin ma täiesti tavalist meest. Minu arvates ei olnud ta filmis nii veetlev, kui raamatus. Kuigi raamatus oli Nipernaadi samuti keskealine, tundus ta ekraanil hoopis vanem. Ennast väljendada oskas Toomas küll hästi ning fantaseeris sama palju kui raamatus, kuid mind jätsid tema jutud pigem ükskõikseks. Mulle jäi Nipernaadist tavalise ränduri mulje. Eripäraks oli ainult see, et ta oli kirjanik. Filmis oli Nipernaadi vabaduse kehastuseks, raamatus aga hoopiski muretu vallatleja. Ta kasutas suve energia kogumiseks, sest talvel saabus tema jaoks vananemine. Toomas oli elunautija, kes vaimustus loodusest ja inimestest. Ta oskas näha ilu looduses, oli lapsemeelselt rõõmus metsas lilli vaadates ja linnulaulu kuulates. Filmis näidati samuti ilusaid loodusvaateid, kuid Nipernaadi ei olnud seal mitte lapsik ringikeksleja, vaid pigem vaatleja- unistaja.
Mina arvan, et nii filmis kui ka raamatus oli Nipernaadi suurepärane mees, kes suutis hetkeks unustada kõik selle, mis momendil tähtis ei olnud ja kohanes kiiresti iga uue olukorraga. Ta esines tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, aga mitte mehena, kes ta tegelikult oli. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus
Nipernaadi filmis ja raamatus
Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb ”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste südameid oma pillimänguga.
Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest. Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees. Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna. Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.
Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam, tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik, kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan, siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla sama vallatud kui oli Nipernaadi.
Toomas Nipernaadi
August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.
Toomas muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte elust koos temaga, aga see kõik on vale.
Toomas ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust. Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see, mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused.
Kalju Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje. Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima.
Toomas Nipernaadi
KarakteristikaToomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile.
Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules.
Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga maailma.
Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab, armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike igal õhtul vajub.
Ja inimesed vajuvad taas unne, jätkavad oma rutiinset elu. Ja ei mäleta nad enam seda hulkurit, kes üritas inimestesse süstida igatsust millegi kauni järele.
1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju – vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani žüseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul satub, on küllaltki kontrastsed. Ühel pool lüürilise hingega romantik, kes üle kõige hindab vabadust, helistab kannelt ega oska lugu pidada maisest varast, teisel pool aga asjalik, sagedasti purutõsine, kokkuhoidlik, enesest lugupidav ja rikas talupoeg, kes Nipernaadi-taolistesse suhtub silmnähtava põlastusega. Selle halvakspanu hajutamiseks laseb Nipernaadi käiku oma fantaasia, oma luiskelood, ja enamasti heade tagajärgedega. Igas novellis on tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks Nipernaadi leiab kauneid sõnu, loob muinasjutte ja räägib rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Nipernaadi ei soovi muud, kui panna tütarlaps endasse armuma, ja selle saavutab ta, sest oskab äratada igatsusi millegi kauni, enneolematu ja igapäevasest erineva ning parema järele. Nii armub Nipernaadisse rikas peretütar Elo ja pooltotter karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret. Nipernaadi kandlekõlistamise vastu jääb kurdiks ainult Anne-Mari. Nipernaadi ei käi oma rännakuteid ükskõikse vaatlejana, kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust võimukate karakteritega peremeeste vastu.
Kirjanduslugu läbi stiili
Autor: Margit Ross
Tunnistagem, et meie kooli kirjanduse õpikud on käsitluslaadilt ja ülesehituselt üksteisega äravahetamiseni sarnased. Ikka ühetaoline järgnevus: kirjaniku elulugu ja looming, sekka pisut ajaloolis-ühiskondlikku tausta. Vaheldust peaks pakkuma Jaanus Vaiksoo kooliraamat "Gailit ja Nipernaadi" (Koolibri, 1995.) Just nimelt kooliraamat, sest tegemist pole õpikuga, pigem on see õppematerjali täiendav lugemisvara. Otseselt viitab raamatu sisule ja laadile pealkiri "Gailit ja Nipernaadi", lakooniline ja väljendusrikas. Autor ei jutusta Gailiti eluloost ja loomingust ajalises järgnevuses, vaid toob kõigepealt välja kirjaniku meelismotiivid ja stiili omapära, seejärel analüüsib Gailiti tuntuimat romaani "Toomas Nipernaadi", tuginedes lugemismudelite teooriale. Jaanus Vaiksoo toob välja kuus lugemismudelit, näiteks "Toomas Nipernaadi" kui autobiograafia, "Toomas Nipernaadi" kui armastusromaan, "Toomas Nipernaadi" kui arengulugu, ilmselt võiks neid enamgi leida, kuid levinumaid on analüüsitud. Autor pakub ohtrasti tekstinäiteid, tema stiil on lihtne ja elegantne, gailitlikult humoorikas. Pakkudes nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu, võiks "Gailit ja Nipernaadi" olla iga kirjandushuvilise raamatukogus, kindlasti aga on ta koht õpetaja lugemislaual. MARGIT ROSS