August Gailiti romaani kangelane Toomas Nipernaadi oli suur luiskaja. Kavalat taktikat kasutab ka alkoholifirma Dunker, kes on tulnud turule Nipernaadi viinaga, mida villitakse Dunkeri tellimusel hoopis Leedus, mitte aga Eestis.
Nipernaadi filmist tuntuks saanud “Rändaja õhtulaulu” esitaja ja viisi autor Anne Maasik on pahane, sest viina telereklaamis kasutatakse tema laulu, olgugi et Maasik seda ei lubanud. Tallinnfilmilt Nipernaadi nimekasutusõiguse ostnud Dunker aga ütleb, et juriidiliselt on kõik korrektne: muusika on lihtsalt uuesti ümber lauldud ja seda ei saa keelata. Ning kui mõni viinasõber, kelle jaoks eksisteerivad moraalireeglid ka väljaspool seadusetähte, selle üle nördimust tunneb, siis võib ta selle konkreetse viina ostmisest lihtsalt loobuda.
Kuid Nipernaadi juhtum heidab tegelikult valgust veel ühele palju laiemale probleemile. Eesti paistab kogu Euroopas silma rohke alkoholitarbimise poolest. Selle vähendamiseks on kolm teed: tõsta aktsiise, piirata alkoholi kättesaadavust ja muuta hoiakuid.
Just selleks, et mitte kujundada avalikkuses soosivat hoiakut alkoholitarbimise suhtes, ei luba reklaamiseadus kange alkoholi reklaamis kasutada tuntud inimesi, näiteks sportlasi, näitlejaid ja muusikuid. Ent keeld kehtib vaid juhul, kui nad esindavad reklaamis iseennast, mitte aga mõnd tegelaskuju. Näiteks Tõnu Kark ei tohi viina reklaamida iseendana, küll aga siis, kui ta kehastub Toomas Nipernaadiks.
Siit kerkib aga küsimus, kas Eesti reklaamiseaduse praegune lähenemine on õigustatud. Pole ju reklaamitegijate vaatevinklist suurt vahet, kas alkoholi reklaamib näitleja iseendana või rahva poolt armastatud fiktiivse tegelaskujuna – ühtemoodi toimivad mõlemad. On ju ükskõik mis toodet tõhusam reklaamida tuntud inimeste või tegelaskujude abil, kellega seostub hoobilt terve hulk positiivseid assotsiatsioone, Nipernaadi puhul näiteks seikluslikkus ja fantaasiaküllus. Just seda aga brändiloojad tahavadki.
Nipernaadi filmis ja raamatus
Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb ”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste südameid oma pillimänguga.
Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest. Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees. Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna. Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.
Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam, tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik, kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan, siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla sama vallatud kui oli Nipernaadi.
Toomas Nipernaadi
August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.
Toomas muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte elust koos temaga, aga see kõik on vale.
Toomas ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust. Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see, mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused.
Kalju Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje. Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima.
Toomas Nipernaadi
Karakteristika
Toomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile.
Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules.
Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga maailma.
Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab, armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike igal õhtul vajub.
Ja inimesed vajuvad taas unne, jätkavad oma rutiinset elu. Ja ei mäleta nad enam seda hulkurit, kes üritas inimestesse süstida igatsust millegi kauni järele.