PARVEPOISS
See novell räägib Lokist, kes on muideks tüdruk. Kirjeldatakse, kuidas Mustjõgi on öö jooksul jääst vabanenud ning seda, et mets on ärganud ellu. Siis räägitakse sellest, etHabahannese talu seisab nõlvakul. Habahannesed on uhked ja kõrgid. Nende juures käivad kõik külalised – parvepoisid. Loki ja ta isa Silver Kudisiim on vaesed. Loki isa ei luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannesepuugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on. Ta kutsus ta enda juurde, kuid Nipernaadi keeldus. Habahannes vihastas. Nipernaadi rääkis, et Habahannes on ise vaene ja sõimas teda vargaks. Habahannes ja ta tütar Mall arvasid, et Nipernaadi ise on kindlasti rikas. Habahannes läks uuesti Nipernaadiga rääkima. Nipernaadi siis lähebki Habahanneste juurde ning lahkub sealt mullika ja kolme seelikuga. Siis läks Mall Loki juurde ja ütles, et Nipernaadi petab teda, et ta teab ja Loki peaks teda uskuma. Nipernaadi nägi Lokit nutmas ning nad plaanisid keskööl minema minna koos. Pimedas Nipernaadi ei näinud, et Loki asemel on Mall hoopis parvel, ta vihastas, lükkas Malle keset voolu, ise muidugi hüppas enne seda maha kaldale.
TOOMAS NIPERNAADI
Ööd veetis ta metsas, tal puudus kindel siht. Samal ajal suri Krootuse talu lesk perenaine LiisNõgikikas. Janka nägi ta surma ja teatas sellest ta kolmele pojale, kes olid ema surma juba oodanud, sest nad kartsid ema rohkem kui surma. Ema oli karm, kuna pojad olid laisad ja ei teinud talutöid. Poegade nimed olid Peeter, Paulus ja Joonatan. Janka käis talust tallu Liis Nõgikikka surmast teatamas. Teel kohtas ta Nipernaadit. Janka rääkis talle, kes oli Liis. Nipernaadi sammus Krootuse poole, läks järve äärde, kus kohtus Millaga, kelle vend oli Janka. Milla ja Krootuse talu vennad ei saa omavahel läbi. Taluõuel vennad kaklesid, kes talu endale saab, mitte keegi ei tahtnud peremeheks hakata. Nipernaadi, kes esitles end sugulasena, ütles, et võtab selle raske koorma vendadelt ja hakkab ise peremeheks. Ta ütles, et on ise talu pidanud terve oma elu. Lisaks sellele andis ta neile äriidee: et vennad käiksid laadalt laadale kinoga. Järgmine hommik ütles Joonatan Nipernaadile, et talu kuulub nüüdsest talle. Nipernaadi läks Milla juurde ja ütles, et ostis talu ära neilt ning et ta tahab Millat perenaiseks. Vennad said kogu vajaliku kraami kätte, Janka tõi Lätist pärdiku, kelle nimi oli Mika. Kui nad olid ära läinud, tuli vana Puuslik Krootisele. Nipernaadi läks Milla juurde, rääkis uuesti, et tahab teda perenaiseks. Ütles Millale, et ta tegelik amet on olla kingsepp. Nipernaadi rääkis, et ostis talu Milla pärast. Milla ütles, et tuleb perenaiseks. Janka ütles, et Milla pole parem vanast perenaisest. Milla rügaski ainult tööd teha, Nipernaadile see ei meeldinud. Vennad tulid koju. Nad olid haavatud ja ei tahtnud, et keegi teada saaks sellest, miks nad peksa said ja seega saatsid Pauluse kõrtsi uhkustama ning nende heast elust pajatama. Mika pääses põgenema. Kõik kolm venda hakkasid teda taga ajama. Pärdik põgenes salus kase otsa. Kodust toodi redel, kuid ahv hüppas puu pealt puule. Ahvi püüdmisest tekkinud kisa meelitas rahvast kohale. Nipernaadi soovitas puud maha saagida. Kui viimane puu oli maha võetud, hüppas pärdik Joonatani õlale ja sealt edasi rukkipõldu. Piirati rukkinurm sisse, siis läks Mika Sirkli rukkisse, uuesti piirati rukkinurm sisse. Lõpuks sai Janka ahvi kätte. Mõni päev hiljem tuli valla kasak sinna ja ütles, et vendi võib parandada ainult vangirood ja surmanuhtlus. Neile esitati mitu süüdistust. 1: Sirkli rukkipõllu äratallamine. Trahv 670 krooni ja 4 senti. 2: Pusliku salu maha raiumine. Trahv 340.- 3: küla kokku käsutamine ja Tõramaa rukkipõllu hävitamine. 660.- 4: Kuslapi sae ja kirve vargus. Vennad hakkasid kõiges Nipernaadit süüdistama. Samal hetkel jooksis Milla Joonatani juurde nuttes, langes talle kaela. Nipernaadi jooksis ruttu minema.
PÄRLIPÜÜDJA
Nipernaadi rändas mitu päeva. Jõudis ühe talu õuele. Nurmelt tuli tüdruk, kelle nimi oli Tralla. Ta oli talus teenija ning karjane. Nipernaadi astus tuppa ja küsis tööd. Peremees keeldus algul, kuid perenainetahtis. Nii jäigi Nipernaadi tallu. Siis ta kohtus peretütre Elloga. Talle rääkis ta, et on rätsepp. Ello küsis, kas talle meeldib luisata, mille peale Nipernaadi rääkis, et on meremees, kalur hoopis. Peagi sai ta talus omaks inimeseks. Perenaine armus temasse. Ello palus ühel päeval Nipernaadit saatma ennast oma tulevase kirikhärra juurde. Teel Nipernaadi ütles, et armastab Ellot. Kirikhärra ja Ello otsustasid, et pulmad on kahe nädala pärast. Kui ta nägi Ellot ja kirikhärrat suudlemas, sai Nipernaadi pahaseks ja hakkas ennast koledaks pidama. Sel ööl tuli ta koju alles vastu hommikut. Ta läks Tralla aita ja rääkis talle, et nad peavad varsti lahkuma. Küsis, kas Tralla tahab teda endale meheks, kuid Tralal oli nõutu. Ühel päeval ta kutsus Ello jõe äärde ja väitis, et on hoopis muinasteadlane. Ta rääkis, et jõgi olnud olla kunagi lai ning kullalaevastik olla hukkunud seal. Ja Katarina ajal olnud seal pärlipüüdjad. Rääkis uuesti ka seda, et armastab Ellot. Ello ei uskunud, et seal jões pärleid leidub. Nipernaadi krabas Ellot, ta kiskus lahti ja Nipernaadi hakkas nutma. Teisel hommikul sõitis Nipernaadi peremehega vallamajja. Nipernaadi rääkis talle, et võtab jõe süvendamise kulud enda peale ning vastutasuks peremehelt saab paar vakamaad liivast neeme jõe suunas. Sõitsid vallamajja eellepingut sõlmima. Ühtlasi saatis ta lehte kuulutuse, et otsib hulgalisi töölisi. Koju jõudes näitas Ellole lepingut ja ütles, et peremees rentis talle selle 50 aastaks. Nipernaadile hakkas hästi palju kirju tulema, mida ta näitas ainult Ellole. Ello ei tahtnud enam abielluda, vaid hoopis Nipernaadiga põgeneda. Nad pidid varahommikul enne pulmi koos minema. Nipernaadi lubas saata tallu oma venna, kes neile kulla järele saadab, kuid Ello ütles, et teda ei huvita raha ning neil pole kulda tarvis. Kodus sosistas Tralla aida lävel, et on nõus Nipernaadiga minema igale poole. Lõpuks Nipernaadi põgenes üksi.
VALGED ÖÖD
Nipernaadi oli teel olnud juba kaua. Ta oli rahutu ning selle põhjuseks olid valged ööd. Ta jõudis läbiJaanihansu metsadest. Siis hakkas äikest sadama. Äkki nägi ta metsa poolt jooksmas ühte meest koos naisega. Naine hüüdis kogu aeg, et mees teda ei jätaks. Kõue kärgatus käis vastu maad ning kohe oli Nipernaadi hirmunud tüdruku kõrval ja jooksis temaga küüni poole. Tüdruku nimi oli Anne-Mari. Ta oli jäänud põõsa alla magama, kui pikne hakkas taguma, pani Küüp plehku. Küüp on kõrtsmik. Anne-Mari teenis Küübi juures. Ta mees Jairus oli ära. Anne-Mari räägib Nipernaadile Traavli-Jaanist jaTaavet Joonast. Nipernaadi küsis, kas Anne-Mari teda enda juurde võtaks mõneks päevaks, kuid tüdruk keeldus. Vihm oli järgi jäänud, Anne-Mari pani plehku. Nipernaadi arvas, et Anne-Mari on upsakas. Ta läks Kaava kose ning siis Kaava kõrtsi poole. Ta astus kõrtsi taga oleva aida juurde ja hakkas Anne-Mariga rääkima. Rääkis, et Anne-Mari on raisus naine, et endal mees vangis. Rääkis veel Kapurthalavürtsist ja tolle tütre Enelest, kes jäi haigeks ja enam ei naernud ning tema ravis Enele terveks. Veel rääkis, et kogu selle soo asemel võiks olla heinamaa ja ametilt on ta sookuivataja. Anne-Mari ei vastanud. Nipernaadi hakkas kannelt mängima, kuid Anne-Mari ikka ei vastanud. Siis tuli kõrtsist pahane Küüp. Selgub, et aidas olid tühjad õllepudelid ning Anne-Mari magab hoopis kõrtsis hobuste juures. Nipernaadi ütles, et Küüp talle leiba ja õlut tooks. Küüp kahtlustab, et Nipernaadil pole raha. Nipernaadi läheb jõe äärde ja hüüab, et Joona ta üle viskaks. Nipernaadi hakkas ise parvega sõitma, lubas kogu raha Joonale anda. Kliente tuli rohkem. Nipernaadi ei pärinud, kes on kes ja kuhu minek on, nagu seda tegi Joona. Nipernaadi proovib kogu aeg Joonat linna saata. On palav ja soe päev, mil Nipernaadi on metsas. Järsku Joona märkab, et kaldal on palju inimesi, kes tahavad vedamist. Hüüab Toomast, kuid see ei tule. Joona läheb parvele. Nipernaadile Küüp ei meeldi, kuid ta läheb kõrtsi Anne-Mariga rääkima. Ta kuuleb heinte klõbinad ja arvab, et Anne-Mari on seal. Tegelikult on seal ainult loomad. Küüp arvab, et Nipernaadi on hull. Järgmisel hommikul tahab Anne-Mari parvega üle jõe linna saada. Jairus olevat teda juba kolm korda sinna kutsunud. Nipernaadi läks Küübi kõrtsi ja hakkasid jooma. Nipernaadi ütles, et ta teeb Küübile välja ja valas ainult Küübile. Küüp hakkas rääkima, et Jairus võttis Anne-Mari süü oma peale, et Anne-Mari varastab hoopis hobuseid. Küüp jõi end nii täis, et lõpuks hakkas laamendama ning pärast tahtis, et Nipernaadi selle kinni maksaks. Siis tuli Taavet Joona linnast. Anne-Mari oli endiselt olnud kiuslik. Joona tahtis temaga linnas aega veeta, kuid Anne-Mari lidus kohe vangla poole, ta jäi linna ka kauemaks. Nipernaadi tahtis kogu sookuivatamise töö salaja ära teha, kuna Joona ei julgenud. Paduvihma tuli ning sood täitusid veega. Jairus sai enneaegselt vangist välja ning Anne-Mari oli õnnetu, et mees enam ei ropenda, ei joo, ei tee tubakat, ei sülita maha jne. Järgmine päev lähevad Nipernaadi ja Joona uuesti soole. Panid dünamiidid ja hakkasid lõhkama. Kõik ei läinud päris hästi ja kose alla tekkis järv, mis hakkas Küübi heinamaad üle ujutama. Kogu külarahvas sai pahaseks. Anne-Mari oli väga rõõmus, kuna Jairus ütles kurat. Külarahvas tahtis soo ja metsa ümber piirata. Nipernaadi ja Joona jooksid nii, et nad ei vaadanud enam kordagi tagasi.
PÄEV TERIKESTE KÜLAS
Madis Parvi oli ihne, tujukas ja lihtne mees. Edasi kirjeldati raamatus, milline oli Madise poolelijäänud hääber. Tal oli tütar Kadri, keda hakati peale Madise mõrva otsima. Varsti tuligi ta mõisa. Algul olui ta uhke ja peen. Ta lubas hakata põllunaiseks ning peale kirikuõpetaja juures käimist, viskas ta oma uhked riided nurka ning läks põldudele. Ta jätkas oma isa elu. Ta ei saanud ühtegi meest tühjade kätega ära lasta, kuid naisi ta põlgas. Tal hakkasid meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps – poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes. Ta tegi oma Terikeste küla peal tutvumisringe, mis külarahvale ei meeldinud. Siis tuli Kadri sünnipeäv, sai 70. Mitu sündmust tähistati koos sel päeval – Meos Martinipojapoja ristimine, Toomas Parvi laulatuse päev. Meos Martin tahtis üle trumbata Kadrit. Külalised olid kutsutud laupäeva hommikuks. Kava oli välja töötatud, et Kadri teema hommikul, ristimine peale seda ning siis pruutpaar. Siis hakkas rahvast kohale voolama. Meos Martin sai pahaseks, kuna kohu kraam, mis kingiti, viidi Kadri aita. Ei olnud aru saada, kellele mingi kingitus mõeldud oli. Külla oli kutsutud ka uus köstler, kuna vana oli saanud surma. Kuid ta ei tulnud algul ja Kadri Parvi ja teised jäid häbisse. Tee peal tuli 2 meest – Nipernaadi ja Taavet Joona. Rahvas jooksis neile vastu arvates, et tulid köstler ja tema abiline. Selleks ajaks olid külalised juba päris täis. Siis järsku tuli kellamees ja ütles, et uus köstler saatis ta sinna teatamaks, et ta ei saa tulla, kuna on palutud kuskile varem. Tuli välja, et Nipernaadi ja ta sõber on petised ja rahvas sai väga vihaseks. Tekkis kaklus. Kadri arvab, et Joona pole süüdi ning Joona jääb Kadriga, Nipernaadi aga pääses plehku.
KAKS SVIDRILINDU-PAABUKEST
Tegevus toimuvb sügisel. Kaks inimest kõnnivad maanteel, 1 tüdruk ja 1 poiss. Mehe nimi on Toomas ja nad kõndisid ta talu poole. Nad olid juba 3 päeva teel olnud ja Kati jalad valutasid. Ta oli imestunud, et Toomas ei küsi mitte kellegi käest teed, kuigi ta ütles, et nad on eksinud. Kati arvab, et Nipernaadi häbeneb teda. Nipernaadi lükkas selle tagasi ning nüüd näeb, et Kati jalad tõepoolest valutavad, kuna need on verised. Nipernaadi tahtis minna talle toitu ja vett otsima, kuid Kati ei taha teda lasta, arvab, et Nipernaadi jätab ta sinna. Siis ta räägib sellest, et Nipernaadi on rikas, tema aga vaene ja vilets. Kati tunnistab, et unistab Nipernaadi lehmadest rohkem kui Toomasest endast. Siis hakkas Kati meenutama seda päeva, mil Nipernaadi nende onni läks. Ta rääkis veel sellest kõigest, mida Nipernaadi talle rääkinud on ning too ütles, et Kati ei võtaks seda kõike väga tõsiselt. Veel meenutab Kati päeva, mil nad kodust lahkusid. Ta kartis veel, et Nipernaadi ta jätab või seda, et Nipernaadi on sootuks vaene ja tal ei olegi talu ja loomi. Nipernaadi läks toitu otsima. Mõne aja pärast saabuski ta suure sülemaga, ütles, et koduküla rahvas on helde ja et tema taluni on 5 km veel. Öösel on Nipernaadi üleval ja mõtles, kuhu ta viib selle vaese lapse, et tal pole isegi onni ega sentigi raha. Järgmisel hommikul lonkis Nipernaadi Kati taga. Lõpuks jõudsid nad kolme taluni. Kati küsis, milline Nipernaadi oma on, Nipernaadi isegi ei vaadanud ja ütles suvaliselt. Kogu pererahvas oli sõitnud laadale härga müüma ja talus oli ainult sulane. Nipernaadi läks sulasega rääkima. Ta käskis tal oma piipu proovida. Nipernaadi ütles, et ta on talu perenaisega sugulane. Tuli välja, et perenaine oli juba surnud ning ta hakkas edasi rääkima talurahvast. Ta rääkis sulasele, et leidis Kati ja tuli talle tööd otsima. Kati tuli Nipernaadi juurde, ta oli nutnud. Ta ei uskunud endiselt, et see Nipernaadi talu on. Ta viis Kati aeda ja rääkis talle on noorusjutte. Ta rääkis, et tegelik peremees on ta onu ja arvab vaid, et siin ise peremees on. Veel rääkis ta, et nad võiks Katiga eraldi kolida – oma maja ehitada, kuhu mahuks ka Kati pere. Õhtul heitsid nad heinaküüni magama. Kati arvas, et Nipernaadi ei armasta teda, kuna ei heitnud ta kõrvale magama. Hommikul ärkas Nipernaadi lärmi peale üles – õige pererahvas oli laadalt jõudnud ja nad olid pahased, et härg jäi müümata. Siis peremees jutustas sulasele, mis oli juhtunud. Nipernaadi seisis lauda uske taga ja jälgis pererahva tülitsemist. Peremees tahtis härjaga rammu katsuda ja teda õpetada. Härgandis talle tugeva hoobi, peremees arvas, et tema viimne tund on tulnud. Nipernaadi sidus härja lauda ukse külge, aitas peremeest öeldes, et haav ei ole nii tõsine ja aitas „onu” tuppa kanda. Ta kutsus Kati põetama teda. Kati oli onust
vaimustuses. Lõpuks jäi Kati uskuma, et Hansuoja on Nipernaadi talu. Onu kaebas ikka oma valude üle, kuigi kriimustus oli ära paranenud. Onu tahtis arstile minna, Nipernaadi ei uksunud, et onul midagi viga on ning onu tahtis, et Kati kaasa läheks. Nipernaadi oli nõus. Jaagu poeg Jaan ei olnud sellega rahul. Söögilauas ütles ta Toomasele, et ta ei usaldaks oma isa Katiga. Nipernaadi pahandas. Linnas oli Jaak ostnud Katile uued riided ja saapad, arst kuulutas samuti, et onu on terve. Nipernaadi ütles onule, et nad Katiga lähevad ära. Jaak ei tahtnud seda juttu kuuldagi. Onu tahtis ise Katit endale. Nipernaadi läheb aita, kus Kati magab, Nipernaadi räägib ärasõidust, kuid Kati leiab põhjuseid, miks mitte minna. Hansuoja peremees ütles, et ta annaks isegi oma talu Kati eest. Nipernaadi ütleb Katile, et see ei ole isegi tema talu ja et tal on mõis ja 40 lehma. Kati ütles, et Jaak ei lase teda ära. Kati armastas Jaaku ja oli õnnetu, kuid ta oli valmis Nipernaadiga kaasa minema lubaduse pärast. Nipernaadi ei tahtnud nii. Peremees lubas Nipernaadile hobuse anda. Tuli välja, et arsti juurde minnes olid nad juba oma pulmakuupäeva paika pannud. Nipernaadi läheb samal õhtul lauda peale ja räägib sulasega juttu. Lubas ta oma mõisa tööliseks võtta. Järgmisel hommikul oli Jaak sõitnud Kati ema ja õdede-vendade järgi. Kati kutsus Nipernaadi veel tuppa korraks. Seejärel Nipernaadi lahkub.
SEEBA KUNINGANNA
Kätte on kohe jõudmas talv. Üks mees kõndis mööda randa. Käis kalurite onni juurest onni juurde, kuid keegi teda sisse ei lasknud. Mees oli riides väga viletsalt. Lõpuks jõudis ta Sirvastesse, läks kõrtsi ja küsis Jaan Vaigupalu, kõrtsmik ütles, et ei tea kedagi selle nimelist. Ta tahtis, et kõrtsmik teeks talle ta asjade eest kaupa, annaks juua ja leiba. Tahtis ka öömaja, kuid sellega polnud kõrtsmik nõus. Öösel magas ta põõsa all ning järgmine hommik otsis sadamas tööd - ta hakkas propse laadima. Öö veeits lodjavalvuriga. Talle rääkis ta, et on madrus. Nipernaadi paadimees Jaanus Roog kuulis teda kannelt mängimas ja tahtis, et Nipernaadi tuleks temaga kaasa ta pruudi juurde, et äkki nendevaheline jutt sujuks paremini. Ta pruut oli Maret Vaa. Maretit polnud aga koos ning nad hakkasid ta isa Siimoniga viina jooma. Jaanus Roog läks ära, Nipernaadi jäi veel sinna. Ta pakkus öömaja ja toidu eest raha ningSiimon oli nõus. Maret tuli koju ja rääkis, et talle Jaanus ei meeldi, et Jaanus ongi see, kes ta isa võrgud lõhub. Sirvaste sadamas olid tööd lõppenud. Roog ähvardas Nipernaadit, talle ei meeldinud, et too ta pruudiga sama katuse all elas. Mareti unistus oli leida kaldalt pärleid ja sellega seoses rikkaks saada. Nipernaadi unustab samast asjast, aga vastupidi, et tema saaks rikkaks ja siis tuleks talle külla Seeba kuninganna, kes ongi Maret. Nipernaadi proovis talle selgeks teha, et Maret ei leia neid pärleid mitte kunagi. Ta ei rääkinud ka juttu Seeba kuningannast lõpuni. Maret arvas, et Nipernaadi ei salli teda. Siis hakkas Nipernaadi rääkima oma rikkast tädist, kelle nimi oli Katariina Jee. Ütles, et aasta pärast on Katariina surnud ja kuna ta on ainus sugulane, saab kogu raha endale. Maret ütles, et enam aasta pärast ta ei taha Nipernaadit ning ta ei usu ka juttu tädist. Nipernaadi tahtis piiblil vanduda ja tädi kohta ning kui Maret nägi, et ta on selleks võimeline, hakkas uskuma. Veel ütles, et ootab Nipernaadit ka mitme aasta pärast, eriti siis, kui ta vaene on. Ta ei tahtnud, et Nipernaadi muutuks, kuna Nipernaadi meeldis talle sellisena nagu ta oli. Ühel päeval käis Maret Justuse metsas Jaanust vaatamas. Jaanus käis uuesti ähvardamas, et Nipernaadi ära läheks. Nipernaadi vastas, et lahkub homme. Maret arvab, et lahkumise põhjus on see, et Nipernaadi kardab Jaanust. Maret paneb ta paika, Nipernaadi ütleb, et ei lahku homme, kuid ta on õnnetu, kuna ta olevat juba oma tädile kirja saatnud. Ta hakkas uuesti rääkima Katariinast ja Maret vihastab. Ta käsib Nipernaadil öelda, kes ta tegelikult ning selle peale Nipernaadi jookseb onnist välja. Kaks inimest tuli Sirvaste kõrtsi poolt. Üks oli Jaanus ja teine mingi proua, kes oli uhkelt riides. Nad läksid Siimon Vaa hurtsikusse Nipernaadit otsima. Maret küsis, kas daam on Katariina Jee, mille peale naine hakkas naerma. Tuli välja, et naine on Inriid Nipernaadi –Toomase naine. Ta rääkis, et Nipernaadi lahkub igal kevadel ja läheb reisima. Maret Nuttis. Nipernaadi astus tuppa ja küsis esimese asjana Mareti kohta. Nipernaadi pakkus Siimonile raha. Nipernaadi käitumisest võib järeldada, et ta ei suhtunud oma naisesse hästi. Maret küsis, kas ta Seeba kuninganna on saabunud ning Nipernaadi ütles, et teda hüüab ta ka raugaeas. Nipernaadi küsis, mis Maret pulmakingiks tahab (ta abiellub Jaanusega) ja tüdruk vastas, et kannelt, mille ta ka endale saab. Ja siis läks Nipernaadi koos oma naisega rongile.