Toomas Nipernaadi Lugemiskontroll

Lugemiskontroll. A. Gailit „Toomas Nipernaadi“

7. Mille poolest erineb Maret teistest tüdrukutest?
8. Kommenteeri väiteid (too näiteid): a)Niperaadi eitab vabaduse nimel kõike tavalist, reegleid. b) Nipernaadi aitab näha elu teisest rakursist, loob uue tegelikkuse.

9. Milline oli lemmiknovell? Põhjenda.
10. Milline oli sinu arvamus teosest tervikuna? Põhjenda.

7) Maret erineb teistest tüdrukutest kõigepealt selle poolest, et ta on kõige järjepidevam Nipernaadi juttu tühipaljaks lobaks pidama. Elo ja Malle küll kahtlustasid, et tegemist on luiskajaga, kuid jäid siiski lõpuks Nipernaadi võlule alla. Ehk oleks Anne-Marigi Nipernaadisse armunud, kui oleks kuulnud tema mesimagusat juttu või kui tal poleks olnud kedagi teist. Seevastu Maret on tõeline karmikäeline naine, kes ei näita kordagi välja, et talle Nipernaadi üldse meeldib, pigem tahaks ta et too kiiresti ära läheks või talle "vitsad ümber panna". Nii on Maret alati mehest sammukese ees, kohati isegi domineerivam kui tema. Veel oli Mareti juures eriline, et Nipernaadi räägib talle peaaegu tõtt ja avaldab talle oma käitumise põhjused. Kui teistele Nipernaadi lihtsalt vihjab, et ta ei ole see, kes ta paistab olevat (ning sageli on sellel hoopis vastupidine efekt), siis Mareti puhul tunnistab ta oma nn kahte poolust. Samuti on Maret ainuke, kellega Toomas hüvasti jätab, mistõttu sai naine ilmselt rahus edasi elada. Lisaks annab Nipernaadi naisele oma kandle pulmakingiks/mälestuseks. Nad lahkuvad üksteisest nii, et Maretile meeldib Nipernaadi sellisena, nagu ta on, mitte sellisena, nagu ta (esialgu) väitis end olevat.

8)Nipernaadi eitab vabaduse nimel kõike tavalist, reegleid—see väide on tõsi, olgugi et ta täielikku vabadust ei saavuta (kuna talvel tal seda siiski pole). Nimelt rändab ta suvel ringi, rääkides inimestele kõike, mida sülg suhu toob, ei pelga lepinguid sõlmida ja taluperemeest mängida ega ka lageda taeva all ööbida. Ta laulab siis, kui tahab, ja seal, kus tahab. Samuti eirab Nipernaadi, et tema jutt pole tõsi, tekitades lugejas segadust, kas tegelane ongi suuteline reaalsuse unustama või püsib tal reaalsus siiski pidevalt meeles, kuigi ignoreerib seda.

Nipernaadi aitab näha elu teisest rakursist, loob uue tegelikkuse—ka see väide on tõsi. Oma lugusid jutustades ja endast väärarusaami tekitades loob ta uue tegelikkuse nii enda kui teiste jaoks, kusjuures enamik ei saagi kunagi tõde teada. Ega see tõde tegelikult kellelegi ei meeldinudki, nagu teosest selgub. Lisaks armastab ta kõiki ja kõike, mis tema teele satub, ning annab teistelegi võimaluse näha elu teisiti. Näiteks Loki, kes polnud kunagi oma metsast kaugemal käinud, saab aimu maailmast, mis teda ümbritseb. Ka Maret ei loobu unistusest, et ükskord leiab ta mererannalt pärlid—see on tulevikulootus millestki heast, mille Nipernaadi temasse sisendas.

9)Minu lemmiknovell oli "Seeba kuninganna". Mulle meeldis, et see novell erines kõigist teistest, ning selles avati lugeja jaoks Nipernaadist rohkem, kui üheski teises novellis. Kuna Maretit ei jäetud niimoodi maha, nagu teisi naisi, tekitab novell teistega võrreldes soojema, positiivsema tunde. Muidugi tasub ehk kaasa tunda Nipernaadile, kelle seiklused selleks korraks läbi saavad, kuid tal on seljataga olnud sündmusterohke suvi, mis peaks asja tema jaoks leevendama. Pealegi, ta teadis, et see aeg tuleb. See novell lõpetab ühe perioodi Nipernaadi elust ja on romantilisem ja  huvitavam kui teised.

10) Ma arvan, et tervikuna kuulub teos õigustatult eestikeelse kirjanduse klassikasse, kuna toob lugejateni omapärase ja kordumatu karakteri, mille vastuolulisuse üle on huvitav juurelda. Mulle meeldis ka see, et tegevus toimus eelmise sajandi alguses, kuna alati on põnev lugeda inimeste käitumisest teistel ajastutel, millega võrreldes tänapäeva elu on teistsugune. Ehk meeldis mulle teos ka seepärast, et olin varem selle põhjal tehtud filmi näinud, kusjuures raamat oli filmiga võrreldes sama hea, lihtsalt palju detailsem.

Toomas Nipernaadi Kokkuvõte (5)

Toomas Nipernaadi Kokkuvõte (4)

August Gailiti  „Nipernaadi”

Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “naistega vabalt ümber käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga loomulikult – läbikukkumise korral…: “Aga kus siis meie kallis sugulane on?” Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende järgi. Ta seletas: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos. Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees, selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina. /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!” Teos “Nipernaadi” tervikuna ei ole kindlasti realistlik teos. Igale juturaamatule omaselt esinesid siin väga kontrastsed tegelased. Enamus neist oli Nipernaadi kui mõtleva ja arutleva inimese kõrval muidugi täielikud puupead, kes ei osanud arvatagi, et too madrus-rätsep-muinasteadlane tegelikult mõnda järjekordset väljamõeldist esitab. Kuid tihti sattusid Nipernaadi teele ka veidi intelligentsemad persoonid, kes juba jutustajale silma vaadates aru said, et tegemist on kõige muu kui sellega, millest jutt käib. “Sina? Aga sa pole ju kalamees ning merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.” “Head ööd!” ütles Nipernaadi seepeale ning tõmbas ukse enese taga kinni. Toomas Nipernaadi oli töömees. Kindlasti raske töö mees. Ta tegi oma tööd kindlasti sama osavalt ja kiirest kui ta mõtles välja oma väga reaalsena tunduvaid luiskeid. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Kuid oma naise vastu ta ei saanud, tema vastu oli ta kindlasti aus. Kuid seega ei saanud Nipernaadi oma naist ka nii hästi kohelda, kui ta kohtles oma nö ohvreid. Neile võis ta ju valetada. “Kuid nüüd oled sa näinud minu Katarina Jeed, eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ja ta paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat vedama.” Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut kuni selle ajani, mil ta jälle tõisma hakkas. Või siis jälle seisis ta mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat, tundmata mingit ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus.

ÜKS KATSE SELETADA TEED
Therress

Teid on palju. Neil kõigil on oma iseloom. Nad algavad ja nad lõpevad. Kuid kus on ne algus ja lõpp, sellele küsimusele ei oska me alati vastata. Nagu ka küsimustele, millal valmis esimene tee ning kelle jalg seda teed esimesena puutus?

Teed looklevad, ronivad mäkke, laskuvad alla orgu, kannavad endal. Teed on kui mõtted. Teed kannavad endas valikuid.

Tee on kui raamat, mida mööda käies me seda loeme, seda tundma õpime. Tee on kui laul, kui luuletus, mis juhatab meid me teel.

Filmis "Nipernaadi" täidab üht peaosa tee. See rändaja eluhoone, nagu Ernst Enno oma "Rändaja õhtulaulus" kirjutab. Peaosalisi on teisigi - Eesti, unistus vabadusest, nimetu tegelikkus. Tee on nende ühendaja. Heidame pilgu ülal mainit laulu ja püüame kõndida läbi ühte teed Nipernaadi kõrval, erinevates aegades, erinevates kultuuritüüpides:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -

Kui tõsta need luuleread nõukogude aega, mil valmis film, siis omandavad need sõnad, tundub, veel suurema rõhutuse. Eriti: ma kõnnin hallil lõpmata teel. Eks olnud ju nõukogude aeg hall kesk nurmi täis valmivat vilja (ehk: samal ajal, kui leidus väljaspool me aheldet kodumaa piire ka vabadust, kus vaba vaimu nii jõhkral moel alla ei surutud). Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel (ehk: ma ei tea, millal see kõik kord lõpeb, kas üldse lõpeb). Ju lapsena teesid armastas meel siin on tee mitmuses, ja laseb aimata, et tee ainsuses on surutis, tee mitmuses vabadus, võimalus (vabadus) valida mitme tee vahel.

Minu meelest oligi filmis "Nipernaadi" tegu looga, kus räägiti vabadusest. Seda läbi erinevate tegelaskujude, nii aimatavate kui ka selgelt välja joonistet ja piiritlet kaudu. Vabadus jaguneb teatavasti välimiseks ja sisemiseks. Väliselt ei ole me kunagi päris vabad. Kuid kui tahame, siis suudame seda olla sisemiselt, ka kõige suuremas vaimses surutises. Nipernaadi kõneles mõlemast vabadusest. Oma teel kohtus ta paljude inimestega ning jutustas neile muinasjutulisi lugusid. Ta kõneles müütide keeles, unistuste keeles ja sulatas need argimaailma, argimõisteisse. Ta kõneles teistsugusest tegelikkusest. Näe, siin sa oled ja selline on su maailm, kuid näe, seal on maailm hoopis teistsugune, siinsega sarnane! Kas sina ei soovigi sinna? Sinna, teistsugusesse, palju värvilisemasse ja ilusamasse maailma? Nipernaadi käis ja äratas inimestes unistusi, ne kujutlusi paremast maailmast. Rääkis sellest, et kunagi ei tasu maha matta oma unistusi, lootusi. Ära seda unusta. Ela hästi! Kuid mis on see hästi, sellele jättis ta vastamata. Sellele peab igaüks ise vastuse leidma.

Kui heita pilk tänapäeva ühiskonda, siis tundub, et elame samasuguste küsimuste keskel. Peame oma igapäevast võitlust sisemise ja välimise vabaduse pärast. Mõni on meist uinunud ega teadvusta endale, et iga päev peame andma oma panuse sellesse, et maailmast ei kaoks vabadus. Sest neid inimesi on palju, kes meelsasti meie eest otsuseid teeks, ütleks meile, mis on hea. Mõelgem siinkohal kasvõi riigiaparaadi, süsteemi peale tervikuna. Püha Ambrosius on öelnud: "Tark inimene on ka orjana vaba, sellest järeldub, et narr on isegi valitsejana ori". See lause võiks samahästi kuuluda ka Epiktetosele või Kantile. Epiktetos ütles ka: "Teadmine vabastab, sest kõrvaldab mõistusvastased hirmud ja ihad iseenesest". Kant sõnas süsteemi kohta, et see peaks ikka teenima inimesi, mitte, et inimesed oleks olemas lihtsalt süsteemi heaks ja pärast.

Tee taas jalge all. Lõpmata hallid. Nipernaadi. Ja taas leiab ta eest oma rütmis elavad inimesed. Ja taas valab ta neisse oma mõtteid, raputab neid oma argipäeva hallusest üles, kus talle tundub puuduvat päikesekiir ja vabadus. Kas siis sina ei unistagi sellisest elust, nagu... tundub ta neile ütlevat. Ei, paljud ei unista. Nad elavad oma elu. Nipernaadi veab nad oma jutuga kaasa ja nii mõnegi elu muutub. Nii mõnigi õpib unistama ja vabadust tundma. Nii mõnigi astub nipernaadi teele. Kasvõi ainuüksi uudishimust, et saada teada, mis on see "teistsugune", millest ta kõneleb.

Mis on see, mis meid rändama kutsub? Teistsugusus. Selle kogeda tahtmine. Teistsugune õhk, olustik, maastik, inimene, keel, igatsus, hommik, loojang, väsimus... See nimetu teistsugusus! See nimetu igatsus...

Kuid nii nagu Nipernaadigi, nii leiame meiegi enese seest oma rännakuil äratundmise, et miski on siiski veel tähtsam. Kodu. Ja tee, mis sinna viib. Kus iganes see siis ka ei asuks.

  Toomas Nipernaadi

A.Gailit tõi oma suurepärase romaaniga “Toomas Nipernaadi” Eesti kirjandusse uue tegelaskarakteri, mis on omane romantilisele seiklejale. Teos on omapäraselt ülesehitatud ning seda on huvitav lugeda. Sama teose põhjal on loodud ka film. Kuigi tegemist on ühe ja sama teosega, arvan ma, et film  ja raamat erinevad teineteisest.
Romaani keskseks teemaks on Nipernaadi olemus ning tema rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste paikade. Filmi vaadates tundus mulle aga, et peamine tähelepanu ei ole suunatud mitte niivõrd  Nipernaadi isiksusele, kuivõrd tema vabaduse otsinguile. Minu arvates oli filmis kasutatud rohkem sümboleid. Samuti leidub mõningaid erinevusi ka Nipernaadi tegelaskujus – Tõnu Kark ei vasta raamatus kirjeldatud tegelasele, kuigi mängib oma osa päris hästi.
Raamatut lugedes kujutasin ma Toomast ette kui omapärast inimest, kes täienes ja selgines järk-järgult. Alustas ta ju parvepoisina  ning lõpetas intelligentse kirjanikuna. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Nipernaadis oleks nagu kaks poolt – romantik ja tõsine inimene. Tema lahutamatu kaaslane oli kannel, mida ta tihti mängis ja igal pool endaga kaasas kandis.
Igas novellis leidus tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks teadis ta  kauneid sõnu, lõi muinasjutte ja rääkis rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Kuna ta oskas äratada igatsust millegi kauni järele, armusid tütarlapsed temasse üsna kiiresti ja lihtsalt. Ta oli võtnud endale ülesandeks inimeste “unest äratamise” ning nende elude huvitavaks muutmise. Nipernaadi tõi inimesed välja hallist argipäevast, pani nad unistama, igatsema, armastama, andis neile jõudu ja lootust.  
Filmi vaadates aga kadus mul selline ettekujutus. Seal nägin ma täiesti tavalist meest. Minu arvates ei olnud ta filmis nii veetlev, kui raamatus. Kuigi raamatus oli Nipernaadi samuti keskealine, tundus ta ekraanil hoopis vanem. Ennast väljendada oskas Toomas küll hästi ning fantaseeris sama palju kui raamatus, kuid mind jätsid tema jutud pigem ükskõikseks. Mulle jäi Nipernaadist tavalise ränduri mulje. Eripäraks oli ainult see, et ta oli kirjanik. Filmis oli Nipernaadi vabaduse kehastuseks, raamatus aga hoopiski muretu vallatleja. Ta kasutas suve energia kogumiseks, sest talvel saabus tema jaoks vananemine. Toomas oli elunautija, kes vaimustus loodusest ja inimestest. Ta oskas näha ilu looduses, oli lapsemeelselt rõõmus metsas lilli vaadates ja linnulaulu kuulates. Filmis näidati samuti ilusaid loodusvaateid, kuid Nipernaadi ei olnud seal mitte lapsik ringikeksleja, vaid pigem vaatleja- unistaja.
Mina arvan, et nii filmis kui ka raamatus oli Nipernaadi suurepärane mees, kes suutis hetkeks unustada kõik selle, mis momendil tähtis ei olnud ja kohanes kiiresti iga uue olukorraga. Ta esines tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, aga mitte mehena, kes ta tegelikult oli. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus

Nipernaadi filmis ja raamatus

 
Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb ”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste südameid oma pillimänguga.
Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest. Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees. Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna. Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.
Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam, tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik, kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan, siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla sama vallatud kui oli Nipernaadi.

Toomas Nipernaadi

 
August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.
Toomas muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita.  Tähtis on vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte elust koos temaga, aga see kõik on vale.
Toomas ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust. Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see, mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused.
Kalju Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje. Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima.
 

Toomas Nipernaadi

Karakteristika
Toomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile.
Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules.
Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga maailma.
Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab, armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike igal õhtul vajub.
Ja inimesed vajuvad taas unne, jätkavad oma rutiinset elu. Ja ei mäleta nad enam seda hulkurit, kes üritas inimestesse süstida igatsust millegi kauni järele.
1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju – vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani žüseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul satub, on küllaltki kontrastsed. Ühel pool lüürilise hingega romantik, kes üle kõige hindab vabadust, helistab kannelt ega oska lugu pidada maisest varast, teisel pool aga asjalik, sagedasti purutõsine, kokkuhoidlik, enesest lugupidav ja rikas talupoeg, kes Nipernaadi-taolistesse suhtub silmnähtava põlastusega. Selle halvakspanu hajutamiseks laseb Nipernaadi käiku oma fantaasia, oma luiskelood, ja enamasti heade tagajärgedega. Igas novellis on tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks Nipernaadi leiab kauneid sõnu, loob muinasjutte ja räägib rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Nipernaadi ei soovi muud, kui panna tütarlaps endasse armuma, ja selle saavutab ta, sest oskab äratada igatsusi millegi kauni, enneolematu ja igapäevasest erineva ning parema järele. Nii armub Nipernaadisse rikas peretütar Elo ja pooltotter karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret. Nipernaadi kandlekõlistamise vastu jääb kurdiks ainult Anne-Mari. Nipernaadi ei käi oma rännakuteid ükskõikse vaatlejana, kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust võimukate karakteritega peremeeste vastu.


Kirjanduslugu läbi stiili
Autor: Margit Ross
Tunnistagem, et meie kooli kirjanduse õpikud on käsitluslaadilt ja ülesehituselt üksteisega äravahetamiseni sarnased. Ikka ühetaoline järgnevus: kirjaniku elulugu ja looming, sekka pisut ajaloolis-ühiskondlikku tausta. Vaheldust peaks pakkuma Jaanus Vaiksoo kooliraamat "Gailit ja Nipernaadi" (Koolibri, 1995.) Just nimelt kooliraamat, sest tegemist pole õpikuga, pigem on see õppematerjali täiendav lugemisvara. Otseselt viitab raamatu sisule ja laadile pealkiri "Gailit ja Nipernaadi", lakooniline ja väljendusrikas. Autor ei jutusta Gailiti eluloost ja loomingust ajalises järgnevuses, vaid toob kõigepealt välja kirjaniku meelismotiivid ja stiili omapära, seejärel analüüsib Gailiti tuntuimat romaani "Toomas Nipernaadi", tuginedes lugemismudelite teooriale. Jaanus Vaiksoo toob välja kuus lugemismudelit, näiteks "Toomas Nipernaadi" kui autobiograafia, "Toomas Nipernaadi" kui armastusromaan, "Toomas Nipernaadi" kui arengulugu, ilmselt võiks neid enamgi leida, kuid levinumaid on analüüsitud. Autor pakub ohtrasti tekstinäiteid, tema stiil on lihtne ja elegantne, gailitlikult humoorikas. Pakkudes nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu, võiks "Gailit ja Nipernaadi" olla iga kirjandushuvilise raamatukogus, kindlasti aga on ta koht õpetaja lugemislaual. MARGIT ROSS

Toomas Nipernaadi Kokkuvõte (3)

Parvepoiss

Mustjõgi vabanes jää alt ning oodata oli kevadisi parvepoisse. Jõe lähedal asus Habahannese talu. Habahannesed olid harjunud, et parvepoisid alati nende juures peatusid. Habahannesed olid endast väga heal arvamusel. Sellel aastal juhtus midagi imelikku. Parvepoisud sõitsid mööda jõge, kuid mitte ükski neist ei peatunud, et külastada Habahannese talu ning Habahannese tütre Malliga tutvust teha. Loki isal, Silver Kudisiimul oli selle üle hea meel, sest ta kartis, et mõni parvepoiss viib ta tütre endaga kaasa. Mõni päev hiljem tuli veel üks parv. Parve juht oli suhteliselt saamatu ning oli näha, et ta ei osanud parve voolu keskel hoida. Habahannese talu juures, kus jõgi järsu käänaku tegi, paiskas vool parve kaldale. Parvetaja nimi oli Toomas Nipernaadi. Nipernaadi läks vaese Silver Kudisiimu onni ööbima. Nipernaadi kutsus Lokit endaga kaasa. Nipernaadi juurde tuli Habahannes ja ta kutsus Nipernaadit enda tallu, aga Nipernaadi keeldus. See ajas Habahannese närvi. Habahannes ja Mall arvasid, et Nipernaadi on väga rikas. Habahannes läks järgmisel päeval uuesti Nipernaadit kutsuma, kuid väga viisakalt. Nipernaadi võttis kutse vastu. Nipernaadi tuli Habahannese juurest tagasi hilpude ja mullikaga. Loki lubas Nipernaadiga kaasa minna. Mall käis Loki juures Nipernaadit mustamas ning teda tema eest hoiatamas. Kui saabus öö, mil Loki ja Nipernaadi lahkuma pidid, oli Loki voodi tühi. Nipernaadi arvas, et Loki läks juba parvele. Oli pime ning Nipernaadi alustas parvesõitu. Ta ütles kaasreisijale, et ta tundub täna nii võõras ja külm. Peagi sai ta aru, et parvel polegi Loki, vaid parvele oli hiilinud Mall. Nipernaadi vihastas, hüppas parvelt maha ning lükkas parve koos tüdrukuga keset jõevoolu.

Toomas Nipernaadi

Suri Liis Nõgikikas, Krootuse talu lesest perenaine. Tema kolm poega olid ema surma juba ammu oodanud, sest Liis Nõgikikas oli oma eluajal väga karm olnud. Ema karmusel oli ka põhjus, sest poisid olid laisad ja ei viitsinud tööd teha. Vennad saatsid sulase Janka külaelanikele ema surmast teatama. Liisi surmast kuulis ka Toomas Nipernaadi. Janka rääkis kähku Nipernaadile Liis Nõgikikkast ning tormas edasi. Samal ajal vaidlesid kolm venda Peetrus, Paulus ja Joonatan selle üle, kes talu peremeheks saab. Mitte keegi kolmest ei tahtnud seda koormat enda õlgadele. Vendadele tõi lepituse Nipernaadi, kes luiskas, et ta on terve elu talus tööd teinud ning ta võtab vendade talupidamise enda kaela. Nipernaadi soovitas vendadel raha eest laatadel kino näitama hakata. Vendadele äriidee meeldis ning nad jätsid talu Nipernaadile. Vennad ostsid endale ka pärdiku. Nipernaadi rääkis Millale, et ta ostis talu ära ning ta kutsus teda tallu perenaiseks. Esialgu Milla keeldus, kuid peagi muutus ta meel ning ta läkski perenaiseks. Tallu tulid tagasi ka kolm venda, kes olid peksa saanud. Vendade pärdik Mika pääses põgenema. Mika kättesaamiseks tuli tuua palju ohvreid. Peagi said vennad kutse kohtusse tulla, et kogu nende tekitatud kahju hüvitada. Vennad oli Nipernaadi peale pahased ning nad tahtsid talle kere peale anda. Samal ajal tuli nuttes tuppa Milla ning Nipernaadi kasutas juhust ja põgenes talust

Pärlipüüdja

Nipernaadi sattus uude tallu. Ta küsis endale talus tööd. Esialgu peremees keeldus, kuid perenaise tungival soovil sai Nipernaadi siiski tallu tööle. Tööd ta õieti ei teinudki, vaid ta enamasti kamandas teisi või nautis loodust. Ühel õhtul saatis Nipernaadi peretütar Ellot kirikhärra juurde. Teel tunnistas Nipernaadi üles, et talle meeldib Ello. Ello ei vastanud Nipernaadile just kõige sobivamal viisil. Kirikhärral ja Ellol pidid mõne nädala pärast pulmad tulema. Keeldumisest lööduna läks Nipernaadi talu teenija Tralla juurde ja avaldas talle armastust, aga tüdruk jäi talle esialgu vastuse võlgu. Nipernaadi valetas Ellole, et jõe põhjas on hiigelvarandus ning et tema on tegelikult muinasteadlane. Ello ei uskunud esialgu Nipernaadit. Kui Nipernaadi tegi Ello isaga lepingu ning hakkas töölisi tallu kutsuma, arvas Ello, et Nipernaadi ei valetanudki talle. Ello otsustas Nipernaadiga talust põgeneda. Kui jõudis kätte põgenemisaeg, ütles Tralla talle, et ta on nõus Nipernaadiga kaasa tulema. Nipernaadi käskis Trallal magama jääda ning lubas ta peagi üles ajada. Selle asemel, et otsustada, kas põgeneda Ello või Trallaga, otsustas Nipernaadi talust üksinda jalga lasta.

Valged ööd

Oli tormine päev. Nipernaadi kohtus Anne-Mariga. Nipernaadi tahtis mõneks ööks tema juurde minna, kuid tüdruk keeldus. Kui vihm järgi jäi läks tüdruk minema. Nipernaadi teadis, kust tüdrukut otsida, sest tüdruk oli talle öelnud, et ta töötab kõrtsis. Nipernaadi läkski kõrtsi kõrtsi juurde. Anne-Mari mees oli vangis. Nipernaadi valetas Anne-Marile igasuguseid jutte kokkku ning mängis kannelt. Aita astus sisse kõrtsi omanik Küüp, kes teatas, et Anne-Mari magab kõrtsis hobuste juures. Nipernaadi tahtis, et Küüp talle leiba ja õlut tooks, kuid Küüp arvas, et Nipernaadil pole raha, millega kauba eest tasuda. Nipernaadi võttis parvepoisi Joona töö üle, kuid lubas kogu raha talle anda. Ta proovis Joonat linna saata. Nipernaadi tahtis Anne-Mariga rääkima minna. Ta kuulis heinte vahel liikumist, kuid tüdruku asemel olid seal loomad. Järgmisel päeval tahtis Anne-Mari linna minna. Nipernaadi lubas Küübile välja teha. Kui küüp joonud oli rääkis ta Nipernaadile, et Anne-Mari on hobusevaras. Küüp jäi väga purju ning ta hakkas laamendama ning nõudis hiljem Nipernaadilt tekitatud kahju eest tasu. Nipernaadi tahtis hakata sood kuivendama. Paduvihmade ajal täitusid sood taas veega. Anne-Mari mees Jairus sai enneagselt vanglast välja. Anne-Mari oli kurb, sest mees oli viisakaks muutunud. Ta ei teinud enam näiteks suitsu ega ropendanud. Nipernaadi ja Joona läksid soole ning nad kasutasid dünamiiti. Plaan läks nihu ning tekkis järv, mis hakkas Küübi heinamaad üle ujutama. Külarahvas sai väga pahaseks ning nad tahtsid Nipernaadi ja Joona ümber piirata. Nipernaadi ja Joona põgenesid.

Päev Terikeste külas

Peale Madise mõrva hakati tema tütart Kadri otsima. Peagi läks Kadri mõisa ning lubas põllul töötama hakata. Ta pidas meestest lugu ning sünnitas neile lapsi. Kui laps oli piisavalt suur, pesi Kadri ta puhtaks, andis talle raha ning näitas lapsele, kus asub ta isa maja. Kadril sündis iga aasta uus laps ning peagi polnud tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks ning kohtus Martin Vaiglaga. Kadri tahtis kõrtsi sellele poisile anda, kuid poiss ütles, et tema maksab Kadrile kõrtsi eest igal aastal teatud summa.  Kadri neljateistkümnes laps oli poeg. Ta oli väga Kadri isa nägu ning seetõttu tahtis Kadri lapse endale jätta. Ta pani poisile nimeks Toomas. Paar korda  aastas kutsus Kadri inimesed kokku ja proovis oma laste nimesid meelde tuletama hakata, kuid tulemuseta. Kadri seitsmekümnendal sünnipäeval toimus Meos Martini poija ristimine ja Toomas Parvi laulatus. Martinit pahandas see, et kõik kingitused viidi Kadri aita ning seetõttu ei saadud aru, kellele milline kingitus mõeldud oli. Teel kõndisid Joona ja Nipernaadi. Neile joosti vastu arvates, et tegu on köstri ja tema abilisega. Kellamees teatas hiljem, et köster ei saa tulla. See vihastas külaelanikke, sest Nipernaadi ja Joona olid neid petnud ning tekkis kaklus. Kadri arvas, et Joona on süüst prii ning seetõttu jäi Joona Kadri juurde, aga Nipernaadi sooritas järjekordse põgenemise.

Kaks svidrilindu-paabukest

Nipernaadi ja Kati olid eksinud. Kati arvas, et Nipernaadi häbeneb teda. Nipernaadi tahtis toitu ja vett otsima minna, kuid Kati ei lasknud tal minna, sest ta arvas, et Nipernaadi läheks lihtsalt minema. Ta tunnistas üles, et ta hoolib tegelikult rohkem Nipernaadi lehmadest, kui Nipernaadist endast, sest tema on vaene, aga Nipernaadi rikas. Öösel ei saanud Nipernaadi magada, sest ta mõtles selle üle, kuhu Katiga minna, sest ta oli Katile loonud kõigest ilusiooni oma rikkusest. Reaalsuses polnud tal sentigi. Nipernaadi ja Kati jõudsid kolme taluni ja kui Kati küsis talt, milline tema oma on, näitas Nipernaadi suvaliselt ühte taludest. Selles talus oli ainult sulane, sest pererahvas oli linnas laadal. Nipernaadi ütles sulasele, et ta on talu perenaise sugulane. Kui Nipernaadi sai sulaselt teada, et perenaine juba surnud on, ütles ta talle, et ta otsib Katile tööd. Kati ei uskunud, et see Nipernaadi talu on. Nipernaadi ütles Katile, et talu kuulub tema onule. Ta ütles ka seda, et nad võiksid endale uue maja ehitada, sest siis mahuks sinna ka Kati pere. Õhtul arvas Kati, et Nipernaadi ei armasta teda. Need järeldused tegi ta seetõttu, sest Nipernaadi ei jäänud heinaküünis tema kõrvale magama. Hommik tuli suure lärmiga. Pererahvas jõudis koju, aga härga nad laadal müüdud ei saanud. Peremees tahtis härjaga rammu katsuda, kuid sai härjalt hoobi ning ta arvas, et see löök saab talle saatuslikuks. Kati hakkas peremeest põetama. Kuigi väliselt oli peremees Jaak terve, tahtis ta koos Katiga linna arsti juurde minna. Linnas ostis ta Katile uued riided. Nipernaadi teatas Katile oma ärasõidust ning ütles talle, et see ei ole tema talu. Tal olevat tegelikult mõis. Kuigi Kati tegelikult Jaaku armastas, oli ta nõus Nipernaadiga kaasa minema. Nipernaadi lahkus talust.

Seeba kuninganna

Viletsas seisukorras mees sisenes kõrtsi, kus ta tahtis oma asjade eest süüa ja juua saada ning võimaluse korral ka öömaja. Süüa ja juua ta said, kuid öömaja kõrtsmik talle ei pakkunud. Ta läks sadamasse tööle. Jaanus Roog kutsus Nipernaadit kannelt mängima, et jutt tema pruudi Maretiga paremini sujuks. Maretit polnud kodus ja Nipernaadi pakkus Siimonile raha toidu ja öömaja eest. Mareti isa võttis pakkumise vastu. Kui Maret koju saabus, ütles ta, et talle ei meeldi Jaanus. Maret unistas, et ta leiab kaldalt pärleid ning saab rikkaks. Maret arvas, et ta ei meeldi Nipernaadile. Nipernaadi rääkis talle oma tädist, kes oli väga rikas. Tädi Katariina pidavat aasta pärast ära surema ning tema päranduse pidi saama Nipernaadi. Maret ei uskunud juttu tädist. Maretit pani pärandusejuttu uskuma vaid see, et Nipernaadi oli valmis käsi Piiblil vanduma loo tõesuses. Maret ei tahtnud, et Nipernaadi muutuks. Talle meeldis praegune Nipernaadi. Jaanus käskis Nipernaadil lahkuda. Nipernaadi lubas järgmisel päeval lahkuda. Maret arvas, et Nipernaadi lahkub vaid sellepärast, et ta Jaanus teda ähvardas. Maret ei lubanud Nipernaadil lahkuda. Maret sai pahaseks, kui Nipernaadi rääkis, et ta saatis tädile juba kirja ära. Kui Maret nõudis Nipernaadilt tema tegelikku päritolu, otsustas Nipernaadi onnist lahkuda. Siimoni kodu poole läksid Jaanus ja uhkelt riietatud Inriid Nipernaadi. Inriid rääkis, et ta abikaasa Toomas Nipernaadi lahkub igal kevadel ning läheb reisima. Toomas ja Inriid läksid rongi peale.

Toomas Nipernaadi Kokkuvõte (2)

PARVEPOISS

See novell räägib Lokist, kes on muideks tüdruk. Kirjeldatakse, kuidas Mustjõgi on öö jooksul jääst vabanenud ning seda, et mets on ärganud ellu. Siis räägitakse sellest, etHabahannese talu seisab nõlvakul. Habahannesed on uhked ja kõrgid. Nende juures käivad kõik külalised – parvepoisid. Loki ja ta isa Silver Kudisiim on vaesed. Loki isa ei luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi. Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni. Rääkisid Habahannesepuugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on. Ta kutsus ta enda juurde, kuid Nipernaadi keeldus. Habahannes vihastas. Nipernaadi rääkis, et Habahannes on ise vaene ja sõimas teda vargaks. Habahannes ja ta tütar Mall arvasid, et Nipernaadi ise on kindlasti rikas. Habahannes läks uuesti Nipernaadiga rääkima. Nipernaadi siis lähebki Habahanneste juurde ning lahkub sealt mullika ja kolme seelikuga. Siis läks Mall Loki juurde ja ütles, et Nipernaadi petab teda, et ta teab ja Loki peaks teda uskuma. Nipernaadi nägi Lokit nutmas ning nad plaanisid keskööl minema minna koos. Pimedas Nipernaadi ei näinud, et Loki asemel on Mall hoopis parvel, ta vihastas, lükkas Malle keset voolu, ise muidugi hüppas enne seda maha kaldale.

TOOMAS NIPERNAADI

Ööd veetis ta metsas, tal puudus kindel siht. Samal ajal suri Krootuse talu lesk perenaine LiisNõgikikas. Janka nägi ta surma ja teatas sellest ta kolmele pojale, kes olid ema surma juba oodanud, sest nad kartsid ema rohkem kui surma. Ema oli karm, kuna pojad olid laisad ja ei teinud talutöid. Poegade nimed olid Peeter, Paulus ja Joonatan. Janka käis talust tallu Liis Nõgikikka surmast teatamas. Teel kohtas ta Nipernaadit. Janka rääkis talle, kes oli Liis. Nipernaadi sammus Krootuse poole, läks järve äärde, kus kohtus Millaga, kelle vend oli Janka. Milla ja Krootuse talu vennad ei saa omavahel läbi. Taluõuel vennad kaklesid, kes talu endale saab, mitte keegi ei tahtnud peremeheks hakata. Nipernaadi, kes esitles end sugulasena, ütles, et võtab selle raske koorma vendadelt ja hakkab ise peremeheks. Ta ütles, et on ise talu pidanud terve oma elu. Lisaks sellele andis ta neile äriidee: et vennad käiksid laadalt laadale kinoga. Järgmine hommik ütles Joonatan Nipernaadile, et talu kuulub nüüdsest talle. Nipernaadi läks Milla juurde ja ütles, et ostis talu ära neilt ning et ta tahab Millat perenaiseks. Vennad said kogu vajaliku kraami kätte, Janka tõi Lätist pärdiku, kelle nimi oli Mika. Kui nad olid ära läinud, tuli vana Puuslik Krootisele. Nipernaadi läks Milla juurde, rääkis uuesti, et tahab teda perenaiseks. Ütles Millale, et ta tegelik amet on olla kingsepp. Nipernaadi rääkis, et ostis talu Milla pärast. Milla ütles, et tuleb perenaiseks. Janka ütles, et Milla pole parem vanast perenaisest. Milla rügaski ainult tööd teha, Nipernaadile see ei meeldinud. Vennad tulid koju. Nad olid haavatud ja ei tahtnud, et keegi teada saaks sellest, miks nad peksa said ja seega saatsid Pauluse kõrtsi uhkustama ning nende heast elust pajatama. Mika pääses põgenema. Kõik kolm venda hakkasid teda taga ajama. Pärdik põgenes salus kase otsa. Kodust toodi redel, kuid ahv hüppas puu pealt puule. Ahvi püüdmisest tekkinud kisa meelitas rahvast kohale. Nipernaadi soovitas puud maha saagida. Kui viimane puu oli maha võetud, hüppas pärdik Joonatani õlale ja sealt edasi rukkipõldu. Piirati rukkinurm sisse, siis läks Mika Sirkli rukkisse, uuesti piirati rukkinurm sisse. Lõpuks sai Janka ahvi kätte. Mõni päev hiljem tuli valla kasak sinna ja ütles, et vendi võib parandada ainult vangirood ja surmanuhtlus. Neile esitati mitu süüdistust. 1: Sirkli rukkipõllu äratallamine. Trahv 670 krooni ja 4 senti. 2: Pusliku salu maha raiumine. Trahv 340.- 3: küla kokku käsutamine ja Tõramaa rukkipõllu hävitamine. 660.- 4: Kuslapi sae ja kirve vargus. Vennad hakkasid kõiges Nipernaadit süüdistama. Samal hetkel jooksis Milla Joonatani juurde nuttes, langes talle kaela. Nipernaadi jooksis ruttu minema.

PÄRLIPÜÜDJA

Nipernaadi rändas mitu päeva. Jõudis ühe talu õuele. Nurmelt tuli tüdruk, kelle nimi oli Tralla. Ta oli talus teenija ning karjane. Nipernaadi astus tuppa ja küsis tööd. Peremees keeldus algul, kuid perenainetahtis. Nii jäigi Nipernaadi tallu. Siis ta kohtus peretütre Elloga. Talle rääkis ta, et on rätsepp. Ello küsis, kas talle meeldib luisata, mille peale Nipernaadi rääkis, et on meremees, kalur hoopis. Peagi sai ta talus omaks inimeseks. Perenaine armus temasse. Ello palus ühel päeval Nipernaadit saatma ennast oma tulevase kirikhärra juurde. Teel Nipernaadi ütles, et armastab Ellot. Kirikhärra ja Ello otsustasid, et pulmad on kahe nädala pärast. Kui ta nägi Ellot ja kirikhärrat suudlemas, sai Nipernaadi pahaseks ja hakkas ennast koledaks pidama. Sel ööl tuli ta koju alles vastu hommikut. Ta läks Tralla aita ja rääkis talle, et nad peavad varsti lahkuma. Küsis, kas Tralla tahab teda endale meheks, kuid Tralal oli nõutu. Ühel päeval ta kutsus Ello jõe äärde ja väitis, et on hoopis muinasteadlane. Ta rääkis, et jõgi olnud olla kunagi lai ning kullalaevastik olla hukkunud seal. Ja Katarina ajal olnud seal pärlipüüdjad. Rääkis uuesti ka seda, et armastab Ellot. Ello ei uskunud, et seal jões pärleid leidub. Nipernaadi krabas Ellot, ta kiskus lahti ja Nipernaadi hakkas nutma. Teisel hommikul sõitis Nipernaadi peremehega vallamajja. Nipernaadi rääkis talle, et võtab jõe süvendamise kulud enda peale ning vastutasuks peremehelt saab paar vakamaad liivast neeme jõe suunas. Sõitsid vallamajja eellepingut sõlmima. Ühtlasi saatis ta lehte kuulutuse, et otsib hulgalisi töölisi. Koju jõudes näitas Ellole lepingut ja ütles, et peremees rentis talle selle 50 aastaks. Nipernaadile hakkas hästi palju kirju tulema, mida ta näitas ainult Ellole. Ello ei tahtnud enam abielluda, vaid hoopis Nipernaadiga põgeneda. Nad pidid varahommikul enne pulmi koos minema. Nipernaadi lubas saata tallu oma venna, kes neile kulla järele saadab, kuid Ello ütles, et teda ei huvita raha ning neil pole kulda tarvis. Kodus sosistas Tralla aida lävel, et on nõus Nipernaadiga minema igale poole. Lõpuks Nipernaadi põgenes üksi.

VALGED ÖÖD

Nipernaadi oli teel olnud juba kaua. Ta oli rahutu ning selle põhjuseks olid valged ööd. Ta jõudis läbiJaanihansu metsadest. Siis hakkas äikest sadama. Äkki nägi ta metsa poolt jooksmas ühte meest koos naisega. Naine hüüdis kogu aeg, et mees teda ei jätaks. Kõue kärgatus käis vastu maad ning kohe oli Nipernaadi hirmunud tüdruku kõrval ja jooksis temaga küüni poole. Tüdruku nimi oli Anne-Mari. Ta oli jäänud põõsa alla magama, kui pikne hakkas taguma, pani Küüp plehku. Küüp on kõrtsmik. Anne-Mari teenis Küübi juures. Ta mees Jairus oli ära. Anne-Mari räägib Nipernaadile Traavli-Jaanist jaTaavet Joonast. Nipernaadi küsis, kas Anne-Mari teda enda juurde võtaks mõneks päevaks, kuid tüdruk keeldus. Vihm oli järgi jäänud, Anne-Mari pani plehku. Nipernaadi arvas, et Anne-Mari on upsakas. Ta läks Kaava kose ning siis Kaava kõrtsi poole. Ta astus kõrtsi taga oleva aida juurde ja hakkas Anne-Mariga rääkima. Rääkis, et Anne-Mari on raisus naine, et endal mees vangis. Rääkis veel Kapurthalavürtsist ja tolle tütre Enelest, kes jäi haigeks ja enam ei naernud ning tema ravis Enele terveks. Veel rääkis, et kogu selle soo asemel võiks olla heinamaa ja ametilt on ta sookuivataja. Anne-Mari ei vastanud. Nipernaadi hakkas kannelt mängima, kuid Anne-Mari ikka ei vastanud. Siis tuli kõrtsist pahane Küüp. Selgub, et aidas olid tühjad õllepudelid ning Anne-Mari magab hoopis kõrtsis hobuste juures. Nipernaadi ütles, et Küüp talle leiba ja õlut tooks. Küüp kahtlustab, et Nipernaadil pole raha. Nipernaadi läheb jõe äärde ja hüüab, et Joona ta üle viskaks. Nipernaadi hakkas ise parvega sõitma, lubas kogu raha Joonale anda. Kliente tuli rohkem. Nipernaadi ei pärinud, kes on kes ja kuhu minek on, nagu seda tegi Joona. Nipernaadi proovib kogu aeg Joonat linna saata. On palav ja soe päev, mil Nipernaadi on metsas. Järsku Joona märkab, et kaldal on palju inimesi, kes tahavad vedamist. Hüüab Toomast, kuid see ei tule. Joona läheb parvele. Nipernaadile Küüp ei meeldi, kuid ta läheb kõrtsi Anne-Mariga rääkima. Ta kuuleb heinte klõbinad ja arvab, et Anne-Mari on seal. Tegelikult on seal ainult loomad. Küüp arvab, et Nipernaadi on hull. Järgmisel hommikul tahab Anne-Mari parvega üle jõe linna saada. Jairus olevat teda juba kolm korda sinna kutsunud. Nipernaadi läks Küübi kõrtsi ja hakkasid jooma. Nipernaadi ütles, et ta teeb Küübile välja ja valas ainult Küübile. Küüp hakkas rääkima, et Jairus võttis Anne-Mari süü oma peale, et Anne-Mari varastab hoopis hobuseid. Küüp jõi end nii täis, et lõpuks hakkas laamendama ning pärast tahtis, et Nipernaadi selle kinni maksaks. Siis tuli Taavet Joona linnast. Anne-Mari oli endiselt olnud kiuslik. Joona tahtis temaga linnas aega veeta, kuid Anne-Mari lidus kohe vangla poole, ta jäi linna ka kauemaks. Nipernaadi tahtis kogu sookuivatamise töö salaja ära teha, kuna Joona ei julgenud. Paduvihma tuli ning sood täitusid veega. Jairus sai enneaegselt vangist välja ning Anne-Mari oli õnnetu, et mees enam ei ropenda, ei joo, ei tee tubakat, ei sülita maha jne. Järgmine päev lähevad Nipernaadi ja Joona uuesti soole. Panid dünamiidid ja hakkasid lõhkama. Kõik ei läinud päris hästi ja kose alla tekkis järv, mis hakkas Küübi heinamaad üle ujutama. Kogu külarahvas sai pahaseks. Anne-Mari oli väga rõõmus, kuna Jairus ütles kurat. Külarahvas tahtis soo ja metsa ümber piirata. Nipernaadi ja Joona jooksid nii, et nad ei vaadanud enam kordagi tagasi.

PÄEV TERIKESTE KÜLAS

Madis Parvi oli ihne, tujukas ja lihtne mees. Edasi kirjeldati raamatus, milline oli Madise poolelijäänud hääber. Tal oli tütar Kadri, keda hakati peale Madise mõrva otsima. Varsti tuligi ta mõisa. Algul olui ta uhke ja peen. Ta lubas hakata põllunaiseks ning peale kirikuõpetaja juures käimist, viskas ta oma uhked riided nurka ning läks põldudele. Ta jätkas oma isa elu. Ta ei saanud ühtegi meest tühjade kätega ära lasta, kuid naisi ta põlgas. Tal hakkasid meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps – poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes. Ta tegi oma Terikeste küla peal tutvumisringe, mis külarahvale ei meeldinud. Siis tuli Kadri sünnipeäv, sai 70. Mitu sündmust tähistati koos sel päeval – Meos Martinipojapoja ristimine, Toomas Parvi laulatuse päev. Meos Martin tahtis üle trumbata Kadrit. Külalised olid kutsutud laupäeva hommikuks. Kava oli välja töötatud, et Kadri teema hommikul, ristimine peale seda ning siis pruutpaar. Siis hakkas rahvast kohale voolama. Meos Martin sai pahaseks, kuna kohu kraam, mis kingiti, viidi Kadri aita. Ei olnud aru saada, kellele mingi kingitus mõeldud oli. Külla oli kutsutud ka uus köstler, kuna vana oli saanud surma. Kuid ta ei tulnud algul ja Kadri Parvi ja teised jäid häbisse. Tee peal tuli 2 meest – Nipernaadi ja Taavet Joona. Rahvas jooksis neile vastu arvates, et tulid köstler ja tema abiline. Selleks ajaks olid külalised juba päris täis. Siis järsku tuli kellamees ja ütles, et uus köstler saatis ta sinna teatamaks, et ta ei saa tulla, kuna on palutud kuskile varem. Tuli välja, et Nipernaadi ja ta sõber on petised ja rahvas sai väga vihaseks. Tekkis kaklus. Kadri arvab, et Joona pole süüdi ning Joona jääb Kadriga, Nipernaadi aga pääses plehku.

KAKS SVIDRILINDU-PAABUKEST

Tegevus toimuvb sügisel. Kaks inimest kõnnivad maanteel, 1 tüdruk ja 1 poiss. Mehe nimi on Toomas ja nad kõndisid ta talu poole. Nad olid juba 3 päeva teel olnud ja Kati jalad valutasid. Ta oli imestunud, et Toomas ei küsi mitte kellegi käest teed, kuigi ta ütles, et nad on eksinud. Kati arvab, et Nipernaadi häbeneb teda. Nipernaadi lükkas selle tagasi ning nüüd näeb, et Kati jalad tõepoolest valutavad, kuna need on verised. Nipernaadi tahtis minna talle toitu ja vett otsima, kuid Kati ei taha teda lasta, arvab, et Nipernaadi jätab ta sinna. Siis ta räägib sellest, et Nipernaadi on rikas, tema aga vaene ja vilets. Kati tunnistab, et unistab Nipernaadi lehmadest rohkem kui Toomasest endast. Siis hakkas Kati meenutama seda päeva, mil Nipernaadi nende onni läks. Ta rääkis veel sellest kõigest, mida Nipernaadi talle rääkinud on ning too ütles, et Kati ei võtaks seda kõike väga tõsiselt. Veel meenutab Kati päeva, mil nad kodust lahkusid. Ta kartis veel, et Nipernaadi ta jätab või seda, et Nipernaadi on sootuks vaene ja tal ei olegi talu ja loomi. Nipernaadi läks toitu otsima. Mõne aja pärast saabuski ta suure sülemaga, ütles, et koduküla rahvas on helde ja et tema taluni on 5 km veel. Öösel on Nipernaadi üleval ja mõtles, kuhu ta viib selle vaese lapse, et tal pole isegi onni ega sentigi raha. Järgmisel hommikul lonkis Nipernaadi Kati taga. Lõpuks jõudsid nad kolme taluni. Kati küsis, milline Nipernaadi oma on, Nipernaadi isegi ei vaadanud ja ütles suvaliselt. Kogu pererahvas oli sõitnud laadale härga müüma ja talus oli ainult sulane. Nipernaadi läks sulasega rääkima. Ta käskis tal oma piipu proovida. Nipernaadi ütles, et ta on talu perenaisega sugulane. Tuli välja, et perenaine oli juba surnud ning ta hakkas edasi rääkima talurahvast. Ta rääkis sulasele, et leidis Kati ja tuli talle tööd otsima. Kati tuli Nipernaadi juurde, ta oli nutnud. Ta ei uskunud endiselt, et see Nipernaadi talu on. Ta viis Kati aeda ja rääkis talle on noorusjutte. Ta rääkis, et tegelik peremees on ta onu ja arvab vaid, et siin ise peremees on. Veel rääkis ta, et nad võiks Katiga eraldi kolida – oma maja ehitada, kuhu mahuks ka Kati pere. Õhtul heitsid nad heinaküüni magama. Kati arvas, et Nipernaadi ei armasta teda, kuna ei heitnud ta kõrvale magama. Hommikul ärkas Nipernaadi lärmi peale üles – õige pererahvas oli laadalt jõudnud ja nad olid pahased, et härg jäi müümata. Siis peremees jutustas sulasele, mis oli juhtunud. Nipernaadi seisis lauda uske taga ja jälgis pererahva tülitsemist. Peremees tahtis härjaga rammu katsuda ja teda õpetada. Härgandis talle tugeva hoobi, peremees arvas, et tema viimne tund on tulnud. Nipernaadi sidus härja lauda ukse külge, aitas peremeest öeldes, et haav ei ole nii tõsine ja aitas „onu” tuppa kanda. Ta kutsus Kati põetama teda. Kati oli onust

vaimustuses. Lõpuks jäi Kati uskuma, et Hansuoja on Nipernaadi talu. Onu kaebas ikka oma valude üle, kuigi kriimustus oli ära paranenud. Onu tahtis arstile minna, Nipernaadi ei uksunud, et onul midagi viga on ning onu tahtis, et Kati kaasa läheks. Nipernaadi oli nõus. Jaagu poeg Jaan ei olnud sellega rahul. Söögilauas ütles ta Toomasele, et ta ei usaldaks oma isa Katiga. Nipernaadi pahandas. Linnas oli Jaak ostnud Katile uued riided ja saapad, arst kuulutas samuti, et onu on terve. Nipernaadi ütles onule, et nad Katiga lähevad ära. Jaak ei tahtnud seda juttu kuuldagi. Onu tahtis ise Katit endale. Nipernaadi läheb aita, kus Kati magab, Nipernaadi räägib ärasõidust, kuid Kati leiab põhjuseid, miks mitte minna. Hansuoja peremees ütles, et ta annaks isegi oma talu Kati eest. Nipernaadi ütleb Katile, et see ei ole isegi tema talu ja et tal on mõis ja 40 lehma. Kati ütles, et Jaak ei lase teda ära. Kati armastas Jaaku ja oli õnnetu, kuid ta oli valmis Nipernaadiga kaasa minema lubaduse pärast. Nipernaadi ei tahtnud nii. Peremees lubas Nipernaadile hobuse anda. Tuli välja, et arsti juurde minnes olid nad juba oma pulmakuupäeva paika pannud. Nipernaadi läheb samal õhtul lauda peale ja räägib sulasega juttu. Lubas ta oma mõisa tööliseks võtta. Järgmisel hommikul oli Jaak sõitnud Kati ema ja õdede-vendade järgi. Kati kutsus Nipernaadi veel tuppa korraks. Seejärel Nipernaadi lahkub.

SEEBA KUNINGANNA

Kätte on kohe jõudmas talv. Üks mees kõndis mööda randa. Käis kalurite onni juurest onni juurde, kuid keegi teda sisse ei lasknud. Mees oli riides väga viletsalt. Lõpuks jõudis ta Sirvastesse, läks kõrtsi ja küsis Jaan Vaigupalu, kõrtsmik ütles, et ei tea kedagi selle nimelist. Ta tahtis, et kõrtsmik teeks talle ta asjade eest kaupa, annaks juua ja leiba. Tahtis ka öömaja, kuid sellega polnud kõrtsmik nõus. Öösel magas ta põõsa all ning järgmine hommik otsis sadamas tööd - ta hakkas propse laadima. Öö veeits lodjavalvuriga. Talle rääkis ta, et on madrus. Nipernaadi paadimees Jaanus Roog kuulis teda kannelt mängimas ja tahtis, et Nipernaadi tuleks temaga kaasa ta pruudi juurde, et äkki nendevaheline jutt sujuks paremini. Ta pruut oli Maret Vaa. Maretit polnud aga koos ning nad hakkasid ta isa Siimoniga viina jooma. Jaanus Roog läks ära, Nipernaadi jäi veel sinna. Ta pakkus öömaja ja toidu eest raha ningSiimon oli nõus. Maret tuli koju ja rääkis, et talle Jaanus ei meeldi, et Jaanus ongi see, kes ta isa võrgud lõhub. Sirvaste sadamas olid tööd lõppenud. Roog ähvardas Nipernaadit, talle ei meeldinud, et too ta pruudiga sama katuse all elas. Mareti unistus oli leida kaldalt pärleid ja sellega seoses rikkaks saada. Nipernaadi unustab samast asjast, aga vastupidi, et tema saaks rikkaks ja siis tuleks talle külla Seeba kuninganna, kes ongi Maret. Nipernaadi proovis talle selgeks teha, et Maret ei leia neid pärleid mitte kunagi. Ta ei rääkinud ka juttu Seeba kuningannast lõpuni. Maret arvas, et Nipernaadi ei salli teda. Siis hakkas Nipernaadi rääkima oma rikkast tädist, kelle nimi oli Katariina Jee. Ütles, et aasta pärast on Katariina surnud ja kuna ta on ainus sugulane, saab kogu raha endale. Maret ütles, et enam aasta pärast ta ei taha Nipernaadit ning ta ei usu ka juttu tädist. Nipernaadi tahtis piiblil vanduda ja tädi kohta ning kui Maret nägi, et ta on selleks võimeline, hakkas uskuma. Veel ütles, et ootab Nipernaadit ka mitme aasta pärast, eriti siis, kui ta vaene on. Ta ei tahtnud, et Nipernaadi muutuks, kuna Nipernaadi meeldis talle sellisena nagu ta oli. Ühel päeval käis Maret Justuse metsas Jaanust vaatamas. Jaanus käis uuesti ähvardamas, et Nipernaadi ära läheks. Nipernaadi vastas, et lahkub homme. Maret arvab, et lahkumise põhjus on see, et Nipernaadi kardab Jaanust. Maret paneb ta paika, Nipernaadi ütleb, et ei lahku homme, kuid ta on õnnetu, kuna ta olevat juba oma tädile kirja saatnud. Ta hakkas uuesti rääkima Katariinast ja Maret vihastab. Ta käsib Nipernaadil öelda, kes ta tegelikult ning selle peale Nipernaadi jookseb onnist välja. Kaks inimest tuli Sirvaste kõrtsi poolt. Üks oli Jaanus ja teine mingi proua, kes oli uhkelt riides. Nad läksid Siimon Vaa hurtsikusse Nipernaadit otsima. Maret küsis, kas daam on Katariina Jee, mille peale naine hakkas naerma. Tuli välja, et naine on Inriid Nipernaadi –Toomase naine. Ta rääkis, et Nipernaadi lahkub igal kevadel ja läheb reisima. Maret Nuttis. Nipernaadi astus tuppa ja küsis esimese asjana Mareti kohta. Nipernaadi pakkus Siimonile raha. Nipernaadi käitumisest võib järeldada, et ta ei suhtunud oma naisesse hästi. Maret küsis, kas ta Seeba kuninganna on saabunud ning Nipernaadi ütles, et teda hüüab ta ka raugaeas. Nipernaadi küsis, mis Maret pulmakingiks tahab (ta abiellub Jaanusega) ja tüdruk vastas, et kannelt, mille ta ka endale saab. Ja siis läks Nipernaadi koos oma naisega rongile.

Toomas Nipernaadi Kokkuvõte (1)

August Gailiti romaani kangelane Toomas Nipernaadi oli suur luiskaja. Kavalat taktikat kasutab ka alkoholifirma Dunker, kes on tulnud turule Nipernaadi viinaga, mida villitakse Dunkeri tellimusel hoopis Leedus, mitte aga Eestis.

Nipernaadi filmist tuntuks saanud “Rändaja õhtulaulu” esitaja ja viisi autor Anne Maasik on pahane, sest viina telereklaamis kasutatakse tema laulu, olgugi et Maasik seda ei lubanud. Tallinnfilmilt Nipernaadi nimekasutusõiguse ostnud Dunker aga ütleb, et juriidiliselt on kõik korrektne: muusika on lihtsalt uuesti ümber lauldud ja seda ei saa keelata. Ning kui mõni viinasõber, kelle jaoks eksisteerivad moraalireeglid ka väljaspool seadusetähte, selle üle nördimust tunneb, siis võib ta selle konkreetse viina ostmisest lihtsalt loobuda.

Kuid Nipernaadi juhtum heidab tegelikult valgust veel ühele palju laiemale probleemile. Eesti paistab kogu Euroopas silma rohke alkoholitarbimise poolest. Selle vähendamiseks on kolm teed: tõsta aktsiise, piirata alkoholi kättesaadavust ja muuta hoiakuid.

Just selleks, et mitte kujundada avalikkuses soosivat hoiakut alkoholitarbimise suhtes, ei luba reklaamiseadus kange alkoholi reklaamis kasutada tuntud inimesi, näiteks sportlasi, näitlejaid ja muusikuid. Ent keeld kehtib vaid juhul, kui nad esindavad reklaamis iseennast, mitte aga mõnd tegelaskuju. Näiteks Tõnu Kark ei tohi viina reklaamida iseendana, küll aga siis, kui ta kehastub Toomas Nipernaadiks.

Siit kerkib aga küsimus, kas Eesti reklaamiseaduse praegune lähenemine on õigustatud. Pole ju reklaamitegijate vaatevinklist suurt vahet, kas alkoholi reklaamib näitleja iseendana või rahva poolt armastatud fiktiivse tegelaskujuna – ühtemoodi toimivad mõlemad. On ju ükskõik mis toodet tõhusam reklaamida tuntud inimeste või tegelaskujude abil, kellega seostub hoobilt terve hulk positiivseid assotsiatsioone, Nipernaadi puhul näiteks seikluslikkus ja fantaasiaküllus. Just seda aga brändiloojad tahavadki.

Nipernaadi filmis ja raamatus

Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb ”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste südameid oma pillimänguga.

Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest. Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees. Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna. Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.

Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam, tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik, kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan, siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla sama vallatud kui oli Nipernaadi.

Toomas Nipernaadi

August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.

Toomas muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte elust koos temaga, aga see kõik on vale.

Toomas ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust. Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see, mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused.

Kalju Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje. Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima.

Toomas Nipernaadi

Karakteristika

Toomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile.

Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules.

Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga maailma.

Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab, armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike igal õhtul vajub.

Ja inimesed vajuvad taas unne, jätkavad oma rutiinset elu. Ja ei mäleta nad enam seda hulkurit, kes üritas inimestesse süstida igatsust millegi kauni järele.